"Pidu minus eneses" on Aide Leit-Lepmetsa pariisihõnguline isikunäitus Haapsalu kunstikooli galeriis, mis lennutab vaatajad väikesele rännakule, et nad siis jälle turvaliselt Haapsallu tagasi tuua. Näituse pealkiri on inspireeritud Pariisis kogetud tundest, kus tänaval nähtud inimesed, klassitsistlik toretsev arhitektuur koos rohkete tänavamuusikutega mõjuvad kui pidu - igikestev elupidu. Selle peomeeleolu on autor toonud nüüd Haapsallu, sest pidu meie sees kestab edasi ja lendab koos meiega uutesse paikadesse.
Näitusetutvustus jätkub:
Aide Leit-Lepmets loob oma teostes ühendusi Haapsalu ning maailma suurte kunstimekade Pariisi ja Rooma vahel. Näitust on inspireerinud Marc Chagall, Sandro Botticelli ning näituse pealkiri loob seose Hemingway Pariisis kirjutatud romaaniga „Pidu sinus eneses“. Chagalli ja Aide Leit-Lepmetsa ühendab usk inimeste lennuvõimesse, kas siis unenäos kogetud ehtsa tunde või kujundliku meeolu näol. Lillelised kassid ning ka meesakt lillelise tapeedi taustal on tagasivaade Roomas kogetule, kuid erinevalt Botticellist on kunstnik asetanud lillede vahele naise asemel mehe, sest kaasajal on õrnahingelisel mehel vabadus end lilledega ehtida. Näituse keskmes on rakukassid, kes seekordsel näitusel seisavad koos paaridena. Näituse toimumisega samal ajal kunstikooli galeriis aset leidev pulmatseremoonia ärgitas kunstnikku looma kassipaarid. Seisaksid nad üksi, jääks lukuauk võtmeta, teetassike teeta ning armastavad pilgud vastuseta. Kuid kui välja arvata Haapsalu kohal ohtlikult lendlev pulmapaar teosel „Pidu minus eneses“ on Aide Leit Lepmetsa näitus ohutu paik, kus kõik paarilised seisavad turvaliselt külg-külje kõrval. Nagu lubatud lennutab kunstnik näituse külastaja lõpuks tagasi koju – Haapsallu. Maalidelt leiame baleriinina tantsiskleva Haapsalu luige, mis inspireerinud ka Pjotr Tšaikovskit kirjutama „Luikede järve“. Lihula rahvariide seelikult ja Lihula tekkidelt tuttavat Lihula tikandit kandvad kukk ja siga tähistavad aastate vaheldumist. Tuttav Haapsalu Valge Daam ei mõju kunstniku maalil enam lapsepõlves kogetud hirmutava kummitusena, vaid on muutunud armsaks mälestuseks. Seega võib näituse kokku võtta ütlusega: „kõik teed viivad Haapsallu“!
Mari-Liis Vanem
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar