TIBUKESE UNENÄGU
Ernst Enno
Kuu paistab, tähed säramas,
öö katab ilma, maad;
kukk õrrel juba tukkumas
ja kanad magavad.
Tipp tillu siblisiivake
und näeb üksinda –
ta lendab üles kõrgele,
kus särab tähtemaa.
Ta nipib, nopib teri sääl,
küll teri hiilgavaid,
ta siblib, sablib taeva pääl
küll pilvi liikuvaid.
Ta kõõrutab ja kõõrutab –
laeb pesa punuma,
kuu pääle selle paigutab
ja istub munema.
Kuid muna, oh sa munake,
see kukub veerema –
ki-kaa-kaa-kaak teeb kanake –
ja peab ärkama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar